Looduslähedane aia- ja maastikukujundus kogub populaarsust üle maailma. Ja tõepoolest – üks õige aed ei peaks ju olema pidev võitlus metsiku looduse vastu vaid hoopis osa ökosüsteemist, mis elab ja areneb põhiliselt omasoodu. Aedniku roll on olla vaid suunaja ja abistaja, mitte võitleja ja ümberkujundaja.
Kuigi kodumaiste liikide ja looduslähedase kujunduse põhjenduseks saab alati tuua sügavaid ökofilosoofilisi põhjendusi on sellisel aial ka kaks lihtsat ja kergesti arusaadavat plusspunkti. Looduslähedane aed on esiteks ilus ja teiseks on seal kõigil hea olla. Aednikul endal, kes vabaneb suurest hulgast tapvast tööst, taimedel kes kasvavad oma loomulikus keskkonnas ja kõigil teistel olenditel, kes iga aia kaasüürilisteks on.

Looduslähedasel aiandus tugineb kahele alusprintsiibile:

1. Aed on toimiv kooslus
2. Aed on osa suuremast maastikust

Nendest printsiipidest tulenevad põhilised juhised:

1. Eelistame kohalikke ja hästi aklimatiseerunud taimi.
2. Väldime suuri murupindu kohtades, mida pidevalt ei tallata. Nende asemele sobivad lillemurud ja niidud.
3. Erksavärvilised võõrliigid ja iluvormid sobivad loodusliku ja tehiskeskkonna piirile
4. Peenrad kui miksokooslused olgu pigem suuremad kui väiksemad
5. Kitsad ja geomeetrilised vormid sobivad suuremate alade piiridele (näiteks muru/niidu ja teeraja vahele)
6. Kooslusse kuuluvad nii floora kui fauna. Sumisevad, sibavad, roomavad ja lendavad olevused kuuluvad aeda samavõrd kui lilled.

Looduslähedase aia eelised:
Kohalikud liigid nõuavad vähem tööd ja vaeva. Looduses saavad nad hakkama külma talve, kahjurite ja teiste taimede konkurentsiga. Jääb ära igakevadine mure, kas õrnad taimed on suutnud seekord ellu jääda või mitte.
Ei tasu peljata, et looduslikud lilled õitsevad liiga harvalt ja vähe. Tihe konkurents koosluses sunnib neid kokkuhoidlik olema. Viljakas peenramullas üllatavad paljud niidutaimed meid õiemerega.
Inimese silm on näib olevat harjunud nägema kooslust tervikuna. Looduses koos kasvavad taimed üldiselt sobivad omavahel ka visuaalselt kokku.

Igal asjal on alati ka puudusi:
Kohalikel taimedel on ka kohalikud kahjurid. Paljude soojalembeste liikide kahjurid ei suuda meie kliimas elada.
Paljud kodumaised liigid õitsevad lühikest aega. Suvi on napp ja enne sügist on vaja seemned valmis saada. Siin aitab sageli äraõitsenud õite mahalõikamine.
Värvid on üldjuhul pigem pastelsed. Kui on vaja intensiivset värvilaiku, siis seda on kohalikust loodusest raske leida.