Suur osa meist mäletab veel lapsepõlveaasu nende lõhnade, värvikirevuse ja putukauminaga. Õnneks ei ole sellised aasad päriselt ka praegu kadunud, kuid oma kodu ümber ringi vaadates jäävad silma ikka pigem ühetooniline muru, kultuurheinamaa või võsa. Poollooduslikud kooslused on tänapäeval populaarsust koguv trend ja tõenäoliselt on päris palju neid, kes näeksid hea meelega mõne kasutu muruplatsi asemel lillerikast aasa.

Õnneks on lilleaasa rajamine täiesti teostatav, aga nagu iga teinegi ettevõtmine, vajab ta tööd ja planeerimist. Meie esivanemate niidud ei tekkinud iseenesest, vaid sajanditepikkuse ränga töö tulemusena. Töö eesmärgiks polnud neil mõistagi lille- ja elurikkuse suurendamine, vaid lihtsalt enda ja oma pere elushoidmine. Kaunid aasad tekkisid heinateo kõrvalsaadustena. Tänapäeval pole ilmselt keegi valmis esivanemate kontmurdvat elustiili üle võtma, aga tehnika abiga saab sarnast tulemust ka veidi väiksema pingutusega saavutada.

Koosluses võistlevad taimeliigid omavahel. Alles jäävad ikka need, kes suudavad kiiresti territooriumi haarata, on vastupidavad ja võimelised teisi alla suruma. Millised liigid konkreetselt, sõltub keskkonnast – mulla viljakusest, niiskusest ja valguse hulgast. Enamikel parasniisketel ja viljakatel kasvukohtadel kipuvad domineerima kõrrelised, tihti ainult paar vitaalsemat liiki või perekonda. Ja kuigi tugevamad aasalilled saavad kõrreliste vahel edukalt hakkama, ei lase viimaste tihedad juured noortel taimedel tärgata. Toitainevaesematel ja kuivematel kasvukohtadel on loomulik kooslus enamasti mitmekesisem, sest selline pinnas ei lase ühelgi taimeliigil päriselt domineerima pääseda.

Lilleniidu edukaks rajamiseks on seega enamasti vaja kahte asja. Esiteks peab nõrgestama kõrreliste juuri, et teiste liikide seemned üldse saaksid idaneda ja noored taimed sirguda. Teiseks tuleb kõigi võimalustega vähendada mullaviljakust.

Juurestiku nõrgendamiseks on valida põhiliselt kolme võimaluse vahel. Esiteks muidugi herbitsiidid – aga nende kasutamine tekitab küsimuse, mida me siis ikkagi üldse saavutada tahame? Loodusliku või poolloodusliku koosluse rajamine ei ühildu hästi kõige elava mürgitamisega.

Kui on aega oodata ja maa-ala on väike, on võimalik olemasolevat kamarat edukalt nõrgestada multšimisega. Selleks sobib kas valgust mitte läbilaskev kile (mis tuleb hiljem ära koristada) või paks kiht paberit. Paberi võib järgmisel kevadel mulda künda või kaevata. Paber on süsinikurikas ja praktiliselt ei sisalda lämmastikku, seega ta ühtaegu parandab mulla struktuuri ja vähendab viljakust.

Kui pind on suur või tahtmine kohe peale hakata, on kõige mõistlikum purustada olemasolev kamar kultivaatori või mullafreesiga. Enne peab muidugi olemasoleva heina maha niitma ja ära vedama, et see ei jääks mulda lisaväetiseks.

Mulla struktuuri parandamine, liiva lisamine savisele ja lubjakivipuru happelisele maale, aitab kindlasti kaasa, kuid on päris kallis ja töömahukas ettevõtmine.

Kui mullapind on väljas, tuleb külvata sobiv segu aasalillede seemneid. Milliseid liike ja kui palju, ei oska täpselt öelda keegi, sest lõplik kooslus kujuneb välja ikkagi konkreetse koha mullastiku, veerežiimi, reljeefi ja mikrokliima järgi. Alati tasub vaadata, millised lilled ümbruskonnas sarnastel kohtadel juba kasvavad (kasvõi vähearvuliselt). Ja muidugi tasub järgida üldisi juhiseid niiskusvajaduse osas. Külvata on mõtet pigem mitu korda väikeste koguste kaupa, sest seemnete idanemine ja tõusmete ellujäämine sõltub ilmast.

Esimesel aastal pole lilleniidul eriti midagi huvitavat näha. Olemasolevad kõrrelised muidugi taastavad oma lopsaka kasvu, kuid kui hästi läheb, võib terase silmaga näha nende vahel tärganud tillukesi taimekesi. Enamikel aasalilledel on tugevad juured ja kui nad kord juba end sisse on seadnud, ei lase nad ennast päris kohe välja tõrjuda. Pikaajaliselt aga loodusega muidugi võidelda ei saa – kui ühele liigile on kasvupaik soodus ja teisele ebasoodus, siis lõpuks tõrjutakse see teine välja. Õnneks loodus ise tasakaalustab ennast – kui mõni liik hakkab domineerima, kolivad kohale ka selle kahjurid ning haigused, kes teda jälle alla suruvad.

Kui niit on rajatud ja taimed sirgunud, ei ole asi sellega paraku läbi. Juba nimetus “poollooduslikud kooslused” ütleb ära, et päris iseseisvalt nad hakkama ei saa. Pikaajaliselt ohustab neid muidugi kõige rohkem võsastumine – kui mõned pajud või lepad suudavad aasal kanda kinnitada, hakkavad nad aasta-aastalt oma kasvupaika laiendama ja katavad lõpuks kogu territooriumi. Samas üksikud puud ja pajupõõsad on pigem soovitavad – nende juured muudavad mulla toitaine- ja veerežiimi ning võrad tekitavad poolvarju. Nii mitmekesistuvad ökoloogilised tingimused ja taimedel tekib võimalus “valida” just neile sobivaid kasvukohti.

Võsastumise vältimiseks on vaja aasu igal aastal niita. Tänapäeval kasutatakse selleks enamasti hooldusniidukeid, mis ei karda peenemaid puutüvesid, põõsaid ega kive. Kahjuks on hooldusniiduk liigirikkuse jaoks halb variant, sest niidetud hein peenestatakse ära ja jäetakse sinnasamasse maha. Esiteks võib tihe purustatud heina koorik lämmatada nõrgemad rohttaimed (kõrrelisi see tavaliselt ei sega, sest need suudavad oma pead sealt ikka läbi torgata). Ja teiseks, nii kasvab aasta-aastalt mullaviljakus – viljakamas mullas aga kipuvad domineerima tugevad kõrrelised nagu kerahein, timut, kastevars jt.

Seega, kui vähegi võimalik, tuleks kasutada niidukit, mis lõikab kõrred tervelt maha ning seejärel hein aasalt ära vedada. Eriti soodne oleks hein enne sealsamas ära kuivatada, sest varased õitsejad jõuavad ka mahaniidetult osa seemneid valmis teha ja maha poetada. Täpselt nii ongi ju meie lillerikkad heinamaad tekkinud – hein niideti jaanipäeva paiku, kuivatati sealsamas ning pandi siis kuhja või rõuku. Heinamaale keegi sõnnikut ei raisanud ja nii vähenes aja jooksul mullaviljakus ning suurenes liigirikkus.

Kel aega ja tahtmist, võib muidugi vikatiga niita. See on hea füüsiline treening kogu kehale ja kui teha endale plaaniks igal suvehommikul tund aega heinamaal veeta, jõuab üks inimene vabalt ka mitmehektarilise maalapi ära niita. Rohkem aega võtavad isegi heina kaarutamine ja äravedu. Kel aega napib, siis ehk leiab hoopis mõne lahke naabri, kes on nõus rootorniidukiga heinamaa ära niitma ja heina pallidesse/rullidesse panema. Selliselt hooldatud aasale saab taotleda ka toetust, nii et traktoristi tööraha peaks saama kompenseeritud. Niita tuleks õigel heinaajal – siis, kui domineerivad kõrrelised hakkavad just õitsema. See segab nende elu kõige rohkem ja annab teistele taimedele võimaluse ennast samuti maksma panna.